Nad on sedasorti lapsed, kes suurema osa oma vabast ajast veedavad metsas. Ühel hetkel hakkasid nad on metsaretkedelt koju laekuma prügikottidega. Teedel-kraaviservadel nähtud topsid, pudelid, kilekotid korjas trio jõudumööda kokku ja poetas saagi kodustesse prügikastidesse. „Ja suitsukonid, kõik kohad on suitsukonisid täis!“ hüüatab Loviisa. „Vahel leiame suured kilekotid, mis on prügi ääreni täis,“ on Laura nukker. Talle teeb muret ka maha visatud näts, ema just ükspäev näitas talle internetist, kuidas üks lind oli nätsu kurku tõmmanud ja hakkas lämbuma. „Ja klaasikillud, loomad võivad need ju omale jalga astuda,“ toob Lisann veel näiteid.

Tihti olevat sodi maas vaid paar-kolm meetrit prügikastis eemal. Leitud on ka muud kraami, autorehvidest vana saapani. Aga hoolimata nende paari aasta pikkusest pingutustest ei paista metsaalune prügi üldse otse lõppevat. „Siis mõtlesime, et meie jaksa kunagi kõike seda prügi ära koristada, tahtsime inimestele südamele panna, et ärge enam visake sodi maha,“ ütleb Lisann.

 

Ühel märtsiõhtul istusid tüdrukud Lisanni ja Loviisa kodus ja otsustasid kõik joonistada ühe plakati. Plaan on neid koopiamasinaga paljundada ja siis teibiga ümbruskonnas postide külge panna. Nii tehtigi. Neil on selge seisukoht - prahi maha viskamine on looduse kiusamine. Ja et kui öeldakse, et inimesed ei peaks üksteist kiusama, siis miks loodust tohib?